1926. aasta 18. detsembril alustas Osaühing Raadio-Ringhääling oma Tallinna stuudiost regulaarseid saateid ja raadiovastuvõtja muutus oluliseks. Kõrge hinna tõttu oli neid kodudes esialgu vähe: sama aasta lõpuks vaid 2000. Tegemist oli luksusesemega, millest paljud unistasid, kuid mille soetamiseks tuli pikemalt raha koguda. Seni sai raadio kaudu edastatavaid kõnesid ja heliplaadimuusikat kuulata ühiskuulamistel, mida raadioomanikud uhkelt korraldasid.

1932. aastal oli raadioomanikke juba 16177. Üle Eesti töötas kümneid raadiovastuvõtjaid tootvaid töökodasid ja tehaseid. Esimesena alustas vastuvõtjate tööstuslikku tootmist Tartu Telefonivabrik (1924). 1932. aastal avasid Endel Are, Johannes Rammul ja Tiidrik Jakob Maasik Tallinnas oma väiketööstused. 1935. aastal asutati OÜ Raadio Elektrotehnika Tehas (RET), mis kujunes mõne aastaga Eesti suurimaks raadiovastuvõtjate tootjaks. Lisaks kodumaisele toodangule müüdi ka Philipseid, Telefunkeneid, Marconisid, Pioneere jm. Paljud neist olid osadena Eestisse imporditud ja meie tööstustes kokku pandud. Osta sai raadioid äridest ja müügiagentidelt. 1939. aastal oli Eestis juba 86542 raadioomanikku.

Eksponeeritud raadiovastuvõtjad on Eesti Ringhäälingumuuseumi poolt kogutud aastatel 1999–2020. Need on olnud meie unistuste raadiod, mille soetamiseks nähti vaeva ja mida hoiti nagu pereliikmeid.

Neist ühe (Marconi 656) loo on aparaadi muuseumile kinkinu kirja pannud nii:

„Kahekümnendate lõpus paljakäsi Tartu linna oma elu ja õnne otsima tulnud maapoisist oli kümne aasta pärast saanud ettevõtja – August Rahuvarm (s. 1907) –, kellel oli oma pere ja väike metallitöökoda. Sedamööda, kuidas jõukus kasvas, kolis pere parematesse korteritesse ja soetati vajalikke esemeid. Ostmisel oli hinnast olulisem kvaliteet, et asjad oleksid meeldivad ja vastupidavad.

Tartu raadiopoes (enam ei mäleta, millises) olnud müügiagent, kes tõi raadio proovikuulamiseks koju ja seadis töövalmis. Paari nädala pärast, kui klient oli raadioga rahul, läks kaubaks. Kui aga tahtis veel valida, vahetati raadio mõne teise vastu, jälle paariks nädalaks. Marconi hea kõla olnud teistest nii palju üle, et seda enam tagasi ei saadetud, vaatamata küllaltki krõbedale hinnale – 360 krooni –, mis olnud tollal töömehe mitme kuu palk.

Sõja ajal korjasid okupatsioonivõimud inimestelt raadiod ära. Omajagu võis seda lihtsustada asjaolu, et raadiod olid raadiomaksu kogumiseks registreeritud. August kahtles, kas väärt aparaadi ikka tagasi saab ja iga korjamise ajal võttis igaks juhuks lambid välja. Kes see ilma lampideta raadiot ikka tahab. Kui raadio taas kodus, pandi lambid sisse tagasi ja mängis jälle.

Marconi vananenud lampide vahetamine polnud nõuka-ajal probleem, sest N. Liidus olid võetud kasutusele Inglise-Ameerika lambitüübid ja üks-ühele vastavaid analooge, kõiki peale „rohelise silma“, oli poest saada. Õhtuvidevikus raadio kuulamine jäi Augustile harjumuseks elu lõpuni. „Päevakaja“, tohtrisaated, „Muusikaline tund“. Vahel saadi kätte Ameerika Hääl.

Kui August 1982. aastal suri, jäi raadio nooremale pojale Urmasele (s. 1947). Viimastest selle aparaadi kuulamistest on eredamalt meeles Eesti taasiseseisvumise aegsed uudised 1990-ndate alguses. Sealt edasi tuli ultralühilaine-aeg ja vana hea Marconi rändas kümmekond aastat ühest panipaigast teise.

Selliseid raadioid ära ei visata. Parim, mida vanale veteranile oskaks pakkuda, on koht muuseumis eakaaslaste hulgas. Saavad sõbrad veel kokku…“

Näitusele pääseb Teletorni külastuspiletiga.

Lisainfo: https://www.teletorn.ee/event/raadionaitus-meie-unistuste-raadiod/